22 september 2017

pange nad kinni; raisk

Meie riigis on üks kool, kus ei õpi tavalised lapsed. Kooli nimeks Kaagvere. Mäletan nooruse aegadest, et see oli koht kuhu tüdrukud sattuda ei tahtnud. Kui mõni korralikum tüdruk pahandustesse sattus, ähvardati teda kõige hullemaga - sa lähed Kaagverre.

Nonii, nüüd siis poisid kah seal, kõik koos, sotsialiseerumas. Ja nagu me kuulnud oleme, juhid seal kaua vastu ei pea. Ei pea vastu ka kasvatajad. Ja terve küla on hädas.

Mida me teeme nende noortega. Üksikkongidesse?

Meil on segu lastest, kel palju valu, palju hooletusse jätmist, palju testostserooni (dääm kui keeruline sõna). Ja kuhjaga hormoone.

See asutus vajab tõesti võimekat juhti. Aga mitte kindralit, kes allumatu oma isiklikust püstolist kõhklematult maha laseb. Meil on tarvis inimest, kelle süda on suurem kui meil kõigil. Tal on tarvis tarkust, tal on tarvis tuge. Meil on vaja juhti noortele, keda nad ise tunnustavad. 

Jah, meil on selliseid inimesi.

Ja ühest asjast on veel vaja aru saada. Me võime küll süüdistada laste vanemaid, või nende puudumist.. aga ülesanne nende noorte toomisesse ühiskonda, jääb meile kõigile. Kasvõi pisut, aga siiski.

Mingid pagulased, nagu üks meie hulgast mainis, mahuvad vabalt väiksemasse korterelamusse, ei kaalu ülesse kuidagi neid hüljatud ja põlatud noori, meie oma veri ja liha, kes peaksid olema meie tulevik (vat see oli nüüd jõhker kiillause).

Et mis mina pean siis nüüd tegema? Hea et küsid. Asi seegi. Proovi esialgu kuulata, see on suur asi.

Lõpetan positiivselt. Usun, et nii paljudki neist noortest, kes täna meelehärmi valmistavad, osutuvad kaaslasteks, keda sa mingil juhul välja ei vahetaks, kui tarvis luurele minna.


Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar