14 november 2017

imelike inimeste ühiskond


Sattusin hiljuti vaatama seriaali 'The Good Doctor'. Peaosas noor mees, kirurg, kellel juba lapsepõlves diagnoositud autismi 'tõbi'. See noor mees oli lõpetanud kiituskirjadega kooli, ent seisis vastamisi raskustega, et olla vastuvõetud kõrgelthinnatud haiglas. Nagu üks tema tulevastest kolleegidest püstitas küsimuse - kuidas me saame kindlad olla kirurgis, kes ei oska suhelda. Seriaal tuletas mulle meelde filmi 'Ben X' ja seriaali 'The Pretender' (Kameeleon). 

Jutuks olevas seriaalis peategelane omab hämmastavat analüüsivõimet ja sellega koos langetada kriitilistel hetkedel parimat võimalikku otsust. Noh, peaaegu, eksib ka temagi. 

Kaasosatäitjad, ütleme siis konkurendid, on vastikult hollywoodilikult vastikud tegelased. Ülbed, ennast täis, üllatavalt lühinägelikud. Muidugimõista, klassi parimad, sätitud soengute ja sirge seljaga. Paraku, läbi juhuste ja haigla presidendi (kes juhtumisi tunneb seda tegelast noorest põlvest peale) tahtmiste tõttu, on nad sunnitud oma sõnu tagasi võtma. Ikka kole raske kui mingi frrr.. popim.

Ja see seriaal tuletas mulle värskemalt meelde meie ühiskonnaseisundit. Seniks, kuni mina või keegi teine/kolmas näiteks Levika baaris või Woodstockis meeleolukalt halleluuja karjub, me aplodeerime. Ja tõesti, seal pole vahet - kui tahad, oled hall hiir; kui tahad, oled seltskonna staar; kui tahad, käid ohutult närvidele.

Märksa keerulisem on olukord reaalsetel töökohtadel. Sinult ei oodata staaritsemist, vaid töö ära tegemist. Töö tihtipeale on igapäevaselt tüütu, igav, väsitav.. jaaaniieedasi.

Aga staarid siiski jäävad. Need on 'wanad kalad'. Nende autoriteeti.. khmm.. ära parem proovigi proovile panna. 5 aastat, 10 aastat.. siis ehk. Isegi kui satub mõni uuem tegelane keskastmejuhi ülesandeid täitma, on tal tuli nii alt kui ülevalt. Ei allu talle ei vanad kalad alt, ega anna hingamist kogenud tegelased ülevalt. Lahenduseks üksnes samastuda ülemistega ning kottida alumisi. Vähe leidub persoone, kes seda vastupidi teevad, ent nende (edu)lugu pole julgustav.

Analüüsides probleemi, näikse meil raskusi tegelastega, kes ei mahu kasti. Nad ohustavad sinu seisu; nad on mingis asjas paremad kui sina, kuid oh, nad ju ei saa olla paremad, nad on njuubid, või veel koledam, friigid. Et, kui mina lahkun, kukub see firma kummuli, kõlab nende hümn. Guess that, sa ei taha teada. 

Õigupoolest kandusin ma kaugele teemast. Et siis imelikud, erivajadustega. Lubage mul märkida tõsiasja, et kokkupuude erivajadusega inimestega on pigem meie normaalne ühiskond. Ja mitte imelikel pole erivajadus, vaid normaalsetel on erivajadus. Oskust suhelda, võimet taluda. Meil pole vaja rohkem 'normaalselt' käituvaid inimesi, meil jagub neid. Meil on vaja erilisi, katuseid maha sõitvaid inimesi. See tähendab rohkem väljakutseid, ent ka rohkem ja paremaid tulemusi.